This is Your Life

nujaaaa... võibolla olengi natuke targem. või siis lihtsalt olukord piisavalt teistsugune. seda on ta kohe kindlasti. mis teeb mõned teooriad ja arusaamad toimivaks. samas, teooriatega on ju ka selline lugu, nagu nendega on. ok, läheb segaseks kätte ära.
tubli olen olnud ja kirjutanud hästi palju. ehk siis palju kindlasti, kas ka hästi, selgub hiljem. hästi natuke väljas käinud ja hästi natuke pätt olnud. nii parasjagu, et kirjutamine pead päris sassi ei ajaks.
Victor Davies, paar uut jazzi plaati, Hedvig ja Andre, Ludvig Berghe muidugi, Sofia, Ewert, Erko, Cosmoskva ja veel palju muud head. praegu José Gonzales.

Käisin mere ääres. Seisin tuules, mida mujal polnudki tunda, juuksed ja seelik lehvimas, võimsad pilved taevas sõudmas, luiged lainetel liuglemas, müstiline madala taeva ja loojangujärgne valgus, linnatuled pilvepõhjal, vanalinna siluett ja sadamasse saabuv laev. (Heartbeats...) Seekord polnud mineku tunnet. vist on hea, praegu piisavalt liivakotte, mis ära lendamast hoiavad. aga nad on sellised pigem uneliiva ja haldjatolmu täis, ja Kuru lossiliiva ning pealelõunast laulvat liiva. kummalisi ja arusaamatuid ja ilusaid asju on juhtunud. imelisi hetki, millest mõned on kohe täiuslikud ja mõned alles hiljem, mõned isekad ja mõned kellegi teise jaoks rohkem, aga igaljuhul väärtuslikud ja asendamatud.

Tuhala oli hea. jälle. läksin peavaluga, tulin ilusate emotsioonidega. puhkasin kirjutamisest ja mõtlemisest. saun, jõgi, paljajalu murul, tähed, jutud, kontaktid, head inimesed, südamest rääkimised ja kuulamised, lahendused, selgus ja segadus. lihtsalt hea.

kodus on ka hea. on ikka päris oma. isegi kirjutamine on hea, sest on päris minu asi. ja flün on hea, sest on mina. nüüd jälle rohkem, kui vahepeal. tantsida on hea. ja juhendada. aga ise õppida ja avastada ka.

ongi ilus. lihtsalt nii.