vaikuse rütmis

Täna on eikunagimaa iseeneses leitud. Näis kui kauaks seekord, aga kuniks, siis nautigem. Eikunagimaa pole tegelikult kunagi see kõige õigem tundunud. Pigem eikunagimets on olnud otsimiste eesmärgiks. Ja nüüd, plaanides kaugemale ära kolida, eikunagimeri.

Naljakas on selle merega - pole kunagi suur mere inimene olnud. Ajan ikka muudkui oma metsa taga ja valin mujal ööbides võimalusel toa aknast avaneva vaate järgi: kui on puu, siis sobib. Esimene asi koidula koduga oli ju samuti läbi toa aknast välja vaadata ja puud nähes kuulutada, et selle ma võtan. Seejärel ülejäänud elamist uudistades selgus muidugi, et ka rõdu kohal laiutab vaher oma värviliste lehtedega lausa köögi akendessegi. Mida siis veel tahta!?!

Tahaks ehk toredaid korterikaaslasi? Olemas! Koguvad näiteks tualetti põnevat lugemist. Viimaseks pärliks Tätte reisikiri kuskilt. Pole sellega veel eriti kaugele jõudnud, kuid juba on tunne, et peabki väikestes kogustes seda head lugemist tarbima. (olen lausa nii osav tarbija, et tarbin isegi lugemist.... vahvaid mõtteid tarbimisest näiteks http://www.animalssavetheplanet.com).

Reisikirja päris kirjutama ei hakka, aga oma metsaskäigust räägin küll. Esiteks pean tunnistama (vt eelmise lõigu veebiaadressi), et armastan ikka autosõitu. Eriti siis, kui kellegi teise hilinemine vabandab peaaegu et iseenda jaoks mitte-päris-reeglite-järgi-sõidustiili... Teiseks hindan oma lähedaste suhtumist mu metsaarmastusse ning sellest tulenevaid kutseid mängima autojuhti pigem sellistesse kantidesse, kus mul päriselt hea on olla. Nagu tänane Raudsillal käik. Kuigi jõgi ja minupikkused nõgesed seadsis omad piirangud mu liikumisvabadusele, sattusin siiski päris lõbusasse metsaseltskonda. Olles marssinud mõningase maa jõge pidi alla, lõikas lai vesi vallatu kurviga mu tee, kuid avas uue põneva vaate. Teisel pool jõge närisid muru (no tõsiselt...) lambad! Tegu oli üpris suure karjaga ning lisaks traditsioonilistele valgekarvalistele olid esindatud nii tumedamad kui heledamad pruunid toonid ning ka paar päris musta. Viimastest üks uhkete sarvedega oinas, kelle pilk mus lõpuks pisut kõhedust tekitas ja pidin tõdema, et mõnikord on hea, kui distants on kasvõi tehislikult loodud. Minu lemmik oli siiski üks tõmmu tegelane valge villatuustiga otsaees! Küll ma kahtlustasin, et ta oli lihtsalt mõne valgekarvalisega natuke maid jaganud ja selle tulemusena end "võõraste sulgedega ehtinud". Siiski näitas pikaajaline ülejõe-vaatlus, et tegemist ongi blondi pruunikarvalise lambaga :)

Tagasiteel ei suutnud siiski merest mööda sõita ning peale mõningaid seiklusi leidsime endi jaoks päris uue ranna. Pean taaskord tunnistama, et mu pärisoma paradiisil on siiski paar nõrkust, millest üheks on see, et Peipsi põhjarannikul ei looju päike kunagi päris õigesse kohta. Ehk siis selliste loojangute nimel oleksin vist valmis ka soolast merevett omaks pidama.

Õhtuhämaruses jätkan aga oma väikeses eikunagimaa pesas koidulas. maheda küünlahelgiga toas, lambapilvetuustide ja tähepoistega akna taga ning Johnny Deppiga arvutiekraanil filmis Chocolat :P Kuum kakao sai küll otsa, aga film õnneks veel mitte.

Au revoir!