isemoodi

ikka peab teistmoodi olema. võib küll nutta nutjatega, kui neil sellest kergem, aga oma lein tuleb siis, kui tahab, mitte siis, kui võiks oodata. ja kui läheb õnneks, on kõrval keegi omakorda toeks. müstika, kuidas inimesed tulevad ja lähevad. mõni tuleb päriseks ja jääbki. ja siis mõni ei kao niisama vaid päris päriselt. ja ongi läinud. igavikku. hea on teada, et selle minemisega ei saa siiski käik päriselt otsa vaid õige reis alles algab.

järgmises jaamas kohtume!

no vot.

mõnipäev juhtuvad sellised asjad, millele ei tahaks kunagi mõeldagi, rääkimata nende kogemisest. aga ikka juhtuvad. ja kasvatavad inimeseloomi targemaks. või siis teevad lihtsalt haiget. kõvasti, kuni aeg lõpuks ka selle terava killu siledaks ja pehmeks uhub ning asemele tulevad uued kriimustused. hea, et aja kõrval on veel ka head inimesed, kes meenutavad, et lisaks saatanale on pisiasjades siiski ka Jumal ja siis jääb juba üle endal otsustada kummale olukordades, millesse satume, võim anda.