naming the unnamable (postmodernism)

Eile oli superpõhjalik peoõhtu.
esimesena ühe noore aga tõelise daami sünnipäev. väga spets üritus: muusikamaja elegantses saalis, seltskond vahva, muuuuusika joel (ehk siis super). ja ammusest ajast ühed tõeliselt kiftid inimesed olid seal! rääkisime kaua ja tähtsaid asju ja mõnigi oluline asi sai perspektiivi.
teiseks seiklesin Tarmo juurde mustamäele. sõime ja jõime ja jutustasime. kährik oli kaaaa. peaaegu oleks peoseltskonnaga privésse ice creamile läinud.
kolmandaks jõudsin ikka krahli kaleidoskoobile. cosmoskva mängis juba. brickwallsi ei kuulnud a mudu oli super! ühe Eesti printsessi leidsin ja arutasime andekate saarlaste ja TLÜkate teemadel. siis laulis erko... ohhh... selline romantika ronib hinge selle haldjahääle ja ämblikuvõrguõrna kitarri vulina peale. ehk siis ilus oli. ja selllllise ägeda kooliõe leidsin ja tantsisime ja arutasime lõputöid ja lõpuks oli väss. ja baileys üle pika aja ka.
viimasena jõudsin rockstarsi triibu sünnale, mis oli ka hea. rääkisin tibust ja tantsisime ja olin muudkui mariõde. nostalgia.
täna tuuseldasin jälle raamatutes ja sain midagi kirjutatud ka. homme raamatukogutuurile ja veel kuhjaga kirjutamist. päris tore on üle pika aja muudkui raamatuid igalpool kaasas tassida - woodstockis diivanil kõhuli kohvi juua ja postmodernismi studeerida. KIMUl lugesin ka üht eriti ülbe välimusega raamatut, kui üks soome fil soomekeelseid luuletusi luges. ja teekuubis tegi sama tantsu mis arbaveres. aga üks poiss mängis päris spetsilt klaverit. privés oli ka järgmisel õhtul.
nujah, vähemasti mingid otsused on tehtud ja tunne hea. ei arvaks, et aega raisatud, sest huvitav on ikka olnud. natuke lollusi, aga ehk siis järgmine kord olen targem ja kui ennast mõnikord väga totuna ei tunne, siis ei oska seda tark-ja-tubli-olemist hinnata. või mis?

nurrrrrrr...

EKMA jäi nägemata, aga selle asemel sai imeilusat rootsi jazzu kuulata. Ludvig Berghe trio - klaver, kontrabass ja trummid. muusika oli super ja poisid mõnus seltskond nagu hiljem juuksuris ja levikas tõdetud sai. enne jazziklubi käisin kährikuga Kadrioru lossi sünnipäeval. ilus maja, kus veiniklaasi tühjendades lakke vaadata. palju kunstiinimesi ja ülikondi ja head lõhekala ja puuviljasalatit. ilusa olemise õhtu.
superlux soolaleib laupäevaõhtul õdedega ja sofia rubina jazziklubis katiga. plektrumil ka. sürr üritus. muidugi läks suuremaks tantsuks siis, kui juba ammu oli mõttes koju pehme teki alla ronida. aga ikkagi oli hea.
täna sattusin täiesti ootamatult fame'ile. ilus. üks hetk oli imeline ja kurb ja nii täiuslik. oleks oma elu tantsufilm, siis see oleks üks parimaid kohti. ilmselt oleks tummfilm, aga oi kui palju ilusa muusikaga. ja vahepealsed kommentaarid oleksid seda enam sisukad, et neid nii vähe on. ja kui laule on, siis mõttega.
need ilusad detailid teevad tõesti õhtud ja olemised eriliseks ja on ikka hea, kui mõnedki neist meelde jäävad ja hiljem jahedatel päevadel saab end nende valgusel soendada.

EKMA

uuuu, mul on sellised õed, et kuku pikali. ja kui ei kuku, siis paneme jala taha ja kukud ikkagi. lihtsalt ongi täiesti superluxid. kõik kolm. igaüks isemoodi ja koos veel eriti võimsalt tegijad. eriti tantsupõrandal. ja, oi, kui targad. no on lihtsalt tegijad.

seda tahtsingi öelda. muud juttu täna parem ei jaga. aga reedel saab üle pika aja eriti kurva muusika ansamblit kuulda. rockstarsis. spets.

10 aastat tagasi

või siis natuke vähem. kummaline. mõned jäävadki alles hoolimata kõigest. seni veel õnneks.

jälle sattus nii imeline olemine tallinnast ära. veel üks kodu, kus hingel on soe ja inimesed, kelleta oleks märksa jahedam see elamine. mõnikord ongi see täiuslike momentide kontsentratsioon ajas suurem, kuigi oma tobedus räägib sellele vastu.

kahlaneee

ja ongi kahtlane see eluke. nii kummalisi kokkusattumisi ja imelikke käitumisi ja müstilisi mõtteid, mis justnagu mitte millegi muuga ei haaku, aga omal moel kogu maailma lahti mõtestavad. ja nii edasi. samas nii kaua, kuni liigume edasi, muutub midagi vähemasti aeg-ajalt ka paremaks. ja palju neist kummalistest, imelikest ja müstilistest asjadest ajavad lõpuks ikkagi vaid naerma, kui ka mitte miskit ei taipa. heh... hea, et on kahtlane.

hakkab harjuma

käisin just köögis ja ei söönud midagi. vot sulle rõõmu pisiasjadest. muidugi aitas ilmselt kaasa emme arvamus, et sama suur kõht, kui mul peale malevat, võiks olla nii kuuendat kuud rasedana. eks ma siis tean nüüd. üks beebi saab homme nädalaseks. põnni igatsen juba täiesti. ja maleva marakratte.
näitasin täna koolis hambaid korralikult. sain niiiiiii kurjaks korraks. aga siis olid kohe armsad inimesed ümber ja tuli ka selgus olukorda ja oli hoopis paha tunne, et polnud halba tunnet, et olin hambaid näidanud. mõnikord on lihtsalt nii hea kurjad asjad endast välja saada, kasvõi nii klišeede abil nagu välja tormamine ja uste paugutamine. ikkagi manipuleerimist ei kannata. mängimine on tore, aga mitte inimestega. ja nalja teha on tore, aga mitte mõnitada. kahju, et me nii noorelt õpime juba oma tahtmise saamiseks tõde moonutama ja asju endale sobivas valguses esitama. nii tahaks, et põnn jääks sama heaks ja siiraks kui ta praegu on. mind teeb paremaks. ükspäev olen juba päris hea. ehk siis, kui enam pole. seni aga virisen asju tassides töötingimuste üle...

metsaaaaa!!!

päriselt. tahaks niiväga looduse keskele tagasi. see nädal läänemaal muutis minus midagi nii põhjalikult, et ei saa kuidagi metsa ja põlde ja tähistaevast ja kuud ja tormi merel ja tuuuuult ja sillerdav-valget lund peast. rääkimata mihkli talu perenaise võimatult headest toitudest, mida päris kindlasti iga päev liiga palju söödud sai... aga no kuidas ma ütlen 'ei' kodusele kohupiimale mustsõstra moosiga või kartulipudrule fetajuustu salatiga või kõigile nendele kookidele... Ja need noored malevlased! Kennu oma lõputute naljadega ja tüdrukutega ühised tantsuaktsioonid ja mart aka 'jalamänguäss' ja kõik teised. ja parim võimalik kaasrühmajuht Siiri! ja meie tore tööandja oma hiidlase muheduse ja südamlikkusega. isegi need puud, mille värvuse tuvastamine nõudis tihti rohkem kui ühte silmapaari... eriti lume alt kaevatuna. ja need okaspuude kastid, mis lõhnasid niiiiii hästi ja andsid jõudu ka lõikavas tuules nägu naerul hoida ja häid sõnu jagada. maagiline.